Friday, March 31, 2017

Kevadõrna tooni

Õrnkaunis villane kangas ootas kapis aastast 1987 ja jõudis oma kevade ära oodata.



Ma õmblen harva, eks põhjuseks ikka vähene osavus. Kuid vahel on tahtmine. Sest kes teine su idee ikka teostab :)
Mulle meeletult meeldivad villased ülerõivad. Neid võiks kapis olla erinevaid, toekamaid ja selliseid lihtsaid nagu see siin.
Paar aastat tagasi tegin Madlile sama kanga sõsarast musta ja pea sama konstruktsiooniga mantli, mida ma oma suureks rõõmuks ka ise mõnedki korrad kanda sain. Tookord tegin lõike väga lihtsalt, lihtsalt kangas andis end nii kergesti kätte. Joonistasin lõike kriidiga otse kangale ja vaatasin, mis välja tuleb.  Varrukapikkuse määras toona  ja ka sellel mantlil kanga ultusäär, mida ma tagasi keerama ei hakanud.  Õnneks praegune mood on vaba soosib jälle ka tagasikeeramata varrukaotsi ja hõmlad ma siiski palistasin seepoolt kandiga.
Kinnist pole vajagi, kinniseks on kas kaunis pross või lai mantlikangast vöö (ups, vööga unustasin pilti teha). Samuti on lõige selline, et hõlmad hoiavad väha hästi ja tuuletu ning soojema ilmaga pole kinnitada vajagi.
See mantel sai oma lõpliku kuju alles selga proovides,  nõelte ja kääride abil, päris telki polnud tahtmist kokku vuristada.
Aga seekord  ma ei suutnud piirduda vaid ühevärvilise mantliga, lisasin uhked karusnahksed taskud. Ka see must karvanahk seisis aastakümneid meil keldris.  Mõtlesin, et prooviks tasku serva kantida ja nii ma tegingi. Tasku serv pole nüüd karvane ja kant on hea üleminek villasele taustale.





Aias olid täna mantliga kokkusobivad toonid.



I quite rarely pick up sewing myself for the main reason being my lack of skills on that department, but sometimes it is still tempting me. Who else is going to realize your dream projects? I really adore woolen outwear. We should all own a variety of them, some heavier and others more simple like the one shown in here.

A few years ago I made the same kind of a black fabric coat with the same construction for Madli that I was delighted to wear a few times myself as well. At that time the construction was made rather easy with just a few chalk lines on the fabric and cutting it to fit the wearer. The length of sleeves was and is on that project too dictated by how much fabric there was and so it was left unturned. Fortunately, the current fashion favors the unhemmed look although the insides of the coat where still hemmed. or buckling we use a pretty brooch or a belt made out of the same fabric as the coat itself. The cut of the coat holds quite well so on a calm day it can be worn open. This coat was finalized while trying it on and changed in consideration of the wearer herself. Well, this time I couldn’t restrain myself with a monochrome style thus adding these gorgeous fur pockets. Like this lavender fabric the fur was sitting in the basement unutilized. The upper line of the fur is hemmed for greater user convenience.

For buckling we use a pretty brooch or a belt made out of the same fabric as the coat itself. The cut of the coat holds quite well so on a calm day it can be worn open. This coat was finalized while trying it on and changed in consideration of the wearer herself. Well, this time I couldn’t restrain myself with a monochrome style thus adding these gorgeous fur pockets. Like this lavender fabric the fur was sitting in the basement unutilized. The upper line of the fur is hemmed for greater user convenience.










Monday, March 27, 2017

Muhu sukk

Sain valmis Muhu suka. Ühe. Esialgu vaid ühe, kuid kindlasti tuleb talle ka paariline ... kunagi ikka.
Ja pole mul mitte piinlik ka, et sedakorda suure elevusega vaid ühte sukka näitan.
Sest see sukk on minu jaoks täiesti uus tasand, kuhu ma üksinda jõudnud poleks. Aitäh Anule,  julgustajale, nõuandjale ja peene lõnga maaletoojale! Aitäh Leenale, Kadrile ja Marele, kelle kunagi kootud sukkade pealt ma kirjad võtsin!





160 silmust ülesloomisreale, vardad 1,25. Lõng Saara 12/2  "Hea lõng".
Ise tuleb vaid värvimistöö ette võtta, et saada muhuroosat ja oranzi. Juhatused selleks tööks leiab Saara kirjastuse kudumisraamatutest, abiks on "Meite Muhu mustrid" ja "Silmuskudumine I"

Nii ma alustasin siis 160 silmusega, sukasääre kõige laiemas kohas oli varrastel 200 silmust.
Enne kanna alustamist oli igal vardal 30 silmust.





Kui kunagi mõlgub mõtte kududa ühed päris Muhu sukad, siis nüüd ma julgen küll soovitada: kuduge need samuti peenest lõngast.
Jääb ära igasugune mustrite vähendamine ja kuipalju mahub rohkem mustreid sukale. Samuti saab ometi kudada ka suurte motiivide vahekirjad, mida 8/2 lõngaga teha ei saa (saab, kuid siis peab korralik säär olema).
Ja minu jaoks veel hästi meeldiv oli see, et kuigi silmuseid oli rohkem, siis töö edenes kiiremini, sest lõnga ja varda suhe oli tasakaalus.



Ka pöiaosa kudusin 12/2 lõngast. Ma ei kasutanud tallevilla, mis oleks jäänud liiast õrn. Praeguse tulemusega olen ise rahul. Ja et neid sukki ei hakata ju iga päev kandma, siis peaks nad ikka vastu pidama mõne aja. Ja kui kuluvad, siis uued pöiad kududa pole ju raske.




Kindlasti saab kootud ka teine sukk ja siis tuleb pilte ka. Üks neist siilikutest saab seltsiks uued sukad.



Tuesday, February 28, 2017

Untsukootud sukatüki uus tulemine vardakoti peal


Nüüd on mul natuke nagu muhumoodi vardakott. Tegin selle õmblustööde jääkidest, untsuläinud sukatükist ja mu ema poolt kunagi ammu-ammu alustatud ja poolikuks jäänud tillukeste pättide pealsetükkidest.
Untsuläinud sukatüki lugu on järgmine. Kui ma olin Elisabetile tema esimeste sukkade ühe suka  pahkluuni valmis kudunud, siis selgus, et see sai liiga kitsas.  On üsna täpselt vaja kududa, kui on soov saada kenasti ümber jala sukad, mis ei ole lohvakad, aga siiski tulevad vabalt  üle pahkluu. Ja ju ma siis tiba liiga puiselt kudusin. Oli vaja üks mustrikord üles harutada, aga ma lihtsalt ei raatsinud seda teha ja siis ma lihtsalt lõikasin selle küljest ja kudusin uue osa asemele.
No mulle absoluutselt ei meeldi oma tööd üles harutada :) Mõtlesin, et ehk saab sellest kunagi miskit teha.
Ja kui ma sain omale need tillukesed poolikud pätipealsed, siis panin muidugi kõrvale, et ehk kunagi teen valmis, aga ... ma ei oska ju :)
Ema mul tikkis kunagi ammu oma esimesele lapselapsele, minu tütrele, imepisikesed Muhu pätid. Imeilusad, nagu päris!  Lasi tänaval käimise tallad alla panna,  linnalaps ju.  Mäletan, kui uhke ma olin.  Need olid tõesti tillukesed, kaheaastasena oli ta neist juba välja kasvanud.

Need poolikud pealsed aga ... las nad siis õitsevad vardakoti peal. Elisabetil on teinekord Muhu riiete juurde kotikest vaja, siis on hea vardakott näppu haarata ja vanaema tikitud lillekesed on seal peal kenaks mälestuseks.





Kui juba jutt rahvariiete peale läks, siis ometi on nüüd kott, kuhu sisse rahakott panna, sest ega kihnupärase vardakotiga ju Muhu riietega välja ei lähe :)
Tahangi veel ühe kotikese juurde teha, õmblesin juba pisut lapikesi kokku, aga päris valmis teist kotti ei saanud,  esimese õmblesin suure hooga valmis, teist tehes hakkasin liialt mõtlema.

Muhu vardakottidest on tore kirjeldus raamatus "Meite Muhu mustrid" ja sealt ma muidugi idee kootud sukaosa ära kasutada sain.





Aga jah,  tore on, et vardakotidki kihelkonniti nii erinevad on.

Muhus tehti nööriga kokkutõmmatavatele vardakottidele lisaks ka sangaga kudumistöö kotte nagu alloleval foto näha.



Allolev kootud Muhu vardakott on Soome Rahvusmuuseumist (SU4002:399, pussi, kudinpussi).






Ja tillukestest ruudulappidest kotidki olid Muhus  kasutuses. Kott on erakogust, nagu ka ülalolev valge linane vardakott.




Tuesday, February 14, 2017

Vatt Muhu mehele



Muhus kandsid mehed kampsuneid ehk vatte. Kootud kampsunid olid muhulastel väga hinnas, kuigi võiks ju arvata, et mis sest niiväga hinnata, kulub kergesti. Aga kui valmiskootud vatt tugevasti vanutada, siis saab sellest hästi tuult pidav ja soe rõivatükk. Ja kui ilusasti seda vatti kaunimaks teha sai! Kõiksugu võimalused - tikkimine, värviline heegeldamine, paelte lisamine jne. võeti käiku, et muuta kampsun tegija meelest kandjat parimal viisil kaunistama.
Tänapäeval teavad pea kõik, et muhu mehe kampsun on musta-punase männamustriga kootud. Vanasti aga kandsid mehed ka eest lahtiseid vatte, mis võisid olla üsna erinevad. Olid igapäevased mustad nupilises ("kanaihu" meenutav kude). Olid värvilisemad ja rohkelt kaunistatud pulmavatid, mida siis hiljem ka väga pidulikel puhkudel selga pandi. Kootud kas käsitsi või 19. saj. lõpus juba ka kudumismasinal.


Üks uhke näide sellisest vatist Eesti Rahva Muuseumis.  Muuseumile müüs selle E. Tarvis ja see oli tema isa laulatuse- ja pulmavatt 1920. aastate lõpul.
See vatt on kootud nupilises koes, vanutatud. Ühele küljele avanev rinnaesise tükk on heegeldatud tuniistehnikas, nagu ka alläär. Legendi järgi on ka varrukasuud tuniistehnikas, kuid tundub, et tegelikult on need heegeldatud ringselt, mida aga tuniisi puhul teha pole võimalik. Kõikidele detailidele on ristpistes tikitud. Ja need ilusad nööbid!


                                               vatt, meeste, ERM A 651:15, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/499798 




Olin juba ammugi mõlgutanud mõtteid, et mis oleks, kui mu Muhu juurtega mees omale ka sellise uhkuse selga saaks. Õige hekt saabus möödunud sügisel, kui koolis (Viljandi Kultuuriakadeemias, kus ma avatud ülikooli rahvuslikku tekstiili õpin) algas meie armsa õppejõu Riina Tombergi käe all nn kampsunisemester, kus pidime kujundama ja valmis tegema rahvusliku kudumi. Teadsin kohe mida ma teha tahan!  Kohe tekkis idee teha  üks vatt ka endale, et kui juba, siis juba :)
Oli võimalus kas ise kududa või kavadada ja tellida endakavandatud kampsunitoorik õppejõu kaudu. Pidasin viimast võimalust parajaks väljakutseks ning valisin selle võimaluse.
Kavandid tehtud, mõõdud võetud. Valisin kauni tumeda kirsipunase lõnga ja jäin oma kampsunitoorikut ootama. 
Oi, sain kampsuni kätte juba vanutatult! Super, sest ega ma tõtt öelda poleks ise julgenud uut asja vanutama hakata ju. 
Minu tööks jäi teha  rinnaesise tükk, varrukavärglid, alläär, taskuklapid, kaelus ... lisaks kõik need detailid korrektselt toorikuga ühendada, lisada vatihõlmale vooder, õmmelda taskukotid, kaunistuspaelad, nööbid, teha nööpaugud.
Mulle tuhutult meeldib tunisstehnika ja muidugi heegeldasin siis rõõmuga meeletult palju tunde seda laia esiliistu. Võib tunduda, et mis see ära pole, kuid kui heegeldada korraliku tihedusega, siis on see paras väljakutse.



Varrukaotsad heegeldasin seekord peenest, 12/2 lõngast ja pean tõdema, et see oli ainuõige otsus. Tulemus sai suurepärane.




Tikkimine. Sellele eelnes kavandamine ja lihtne see polnud .... võimalusi oli lihtsalt liiga palju :)
Vatiomaniku soovidele vastu tulles jätsin ära kavandatud paabulinnud ja valisime koos need vahvad vapiloomad.



Mina soovisin kindlasti vätil näha igahaljast sümbolit "usk, lootus, armastus" ja nimetähed pidid tulema.



Lisaks veel üht-teist, et kogu lugu tervikuks siduda. 
Kindasti on sellisel uhkel kampsunil väga tähtsad õiget sorti nööbid, nende valimine oli paras väljakutse. Tulemus aga jällegi mu enda meelest see parim võimalikest valikutest.

Kahjuks ei ole mul võimalust vatti omaniku seljas näidata, küll aga on mul tore jäädvustus koolis toimunud moedemonstratsioonist, ehk pidulikust hindamisest. Meile tulid appi ülikoolikaaslased, toredad poisid, kes olid lahkesti nõus meie kampsuneid esitlema. 














Sunday, October 23, 2016

Kindakirjadesse kaevudes

On väga keeruline valida uuele kindapaarile kirja, samas on see niinii tore. Lappad läbi kindaraamatuid, vaatad Muisist kindapilte, uurid oma lõngavarusid.
 Vahel tulebki lähtuda lõngadest, vaadata, kui valge on su valge ja kui tume on sinine lõng, siis saab nende jaoks otsida just selle õige kirja.

Nende kinnaste juures ma nii tegingi. Mul oli käepärast helevalget ja tumtumedat sinist lõnga ja ma tahtsin kududa suuri meeste labakindaid. 
Ja kuigi võib tunduda, et pole midagi lihtsamat, kui leida üks sinivalge kindakiri, siis oi kuidas ma seda õiget otsisin :)

Siin on siis võimsa kirjaga Märjamaa kindad. 
http://muis.ee/museaalview/649191


Kaunist sügist!




Wednesday, September 14, 2016

Tõstamaa kirjadega kindad


Need väga-väga kaunikirjalised kindad inspireerisid mind niivõrd, et kudusin neid lausa kolm paari. Siin on näha suured, pehmed ja soojad labakindad mehele. Jätsin ära punase sakilise ja narmastega randmeosa, mille kudusin järgmistele, naisekäele sobivatele kinnastele. Siin vaid lihtne ja lühike valge soonik, just nagu eesti vanadel kinnastel ikka.




Mustrikordi on  piisavalt, et kinnas silmale kena vaadata oleks, selleks tuleb ka niiöelda tavalised labakindad kududa ikka peene vardaga. Mina võtsin vardad nr 1,75.




Ja kui kindad said valmis, siis oli mul ka muster pähe jäänud ....  Ning et mu meelest on üliarmas, kui  kõndida lumesajus käsikäes ja  imetleda teineteise ühesuguse mustriga kindaid, siis kudusin ma ruttu ka ilusad naistekindad.
Ja kus on kolmandad kindad? Need ootavad praegu omanikku. Kudusin ma nad aga sel lihtsal põhjusel, et kui olin esimese paari valmis kudunud, selgus, et kindad said pisut erinevad, olin hajameelselt ühe kinda esimese ja teise mustrikorra vahele paa lisarida kudunud .... nii saigi valmis ka kolmas paar.


PS: Mõlema kindapaari kudumine võttis aega! Päris täpset tundide arvu ei julge pakkuda, ent töötunde kulus meeste kinnaste kudumiseks ligikaudu kakskümmend viis, kindlasti mitte vähem (pigem rohkem). Lisada juurde veel nii sinise lõnga hoolikas läbipesemine enne kudumist, et välistada võimalust, et sinine lõng esimeses pesus värvi annaks ja kogu suure töö rikuks. Naiste kinnaste juures võtab oma aja narmarida, millele kulus kahe kinda peale tubli aeg ning nii kulus nende kudumiseks ka rohkem aega kui meestekinnaste juures. Ilma narmasteta kindapaari kudumine oleks  muidugi oluliseslt lihtsam. kinadappari valmisele kuluvat aega mõjutab alati, absoluutselt alati  varraste jämedus. Mida peenem varras, seda rohkem võtab töö aega ent seda kaunim saab tulemus.(02.10.2016)



Muuseumikinnastega võrdlemiseks ka  foto Eesti Rahva Muuseumis hoitavatest Tõstamaa kinnastest.


                                                                               ERM 1264/ab); Eesti Rahva M

Sunday, August 14, 2016

Karukäpalised kindad


Läänemaa sõrmkindaid olen ennegi kudunud, aga need punased avastasin Liivi Vainu raamatust "Läänemaa sõrmkindad".
Eesti Rahva Muuseumis on nende kinnaste kohta  kirjas järgmist: Seotud lõngast. Kinda seljal karukäpa motiiv. Kindad seotud pulma ajal viiuli kaela külge.
Kindad on kootud umbes 1881. aastal ja muuseumile kinkis need Helmi Reimer Vigala kihelkonnast Jädiverest.

Minu kindad pole kahjusk küll seotud ehk siis neolõngast, aga kenakesed said ikka.



Kindad teeb eriliseks ja väga mugavaks pikk, kuni pöidlaavani kootud randmeosa.



Kahevärvilised "karukäpad" aga on kudujale paras väljakutse, kolm lõnga korraga, pikad lõngajooksud - üsna tähelepalik tuleb olla, et lõpptulemus korrektne jääks. kudusin tavalises maavillasest 8/2 lõngast ja olen ise rahul, et pilk just sellele kindapaarile raamatus pidama jäi.

Panen siia ka muuseumikinnaste foto, kust siis näha toredasti kirjud sõrmed, mis minu kindapaaril kahjuks olemata.

                                                                                        ERM A 566:519/ab

Friday, August 5, 2016

Lavendlihõngu kindad

Selle kindapaari sain valmis just õigeks ajaks. Lavendel lillepotis  lõhnas hullutavalt ja oli nii nende kinnaste värvi.



Selle Lüganuse kihelkonnast pärit kindakirja leidsin Reet Piiri "Suurest kindaraamatust". Kirjas on, et kindad (ERM 120) on sitavorniku kirjaga. Sitikakiri siis. Muuseumis oleval kindapaaril on toekas must soonik, kahvaturohelise triibuga ning enne sitikakirja sama mustal põhjal rohelised diagonaalkriipsud. Mina kudusin sooniku aga lilla lõngaga.  Pisukene toonivahe lõngade värvis on. Põhjuseks see, et ma vähemalt proovin vältida üha uute ja uute lõngade kojutoomist ning katsun läbi ajada lõngdadega, mis juba soetatud. Tulemus on aga siiski olemuslikult üsna originaalide sarnane. Suvel on õues nii palju valgust, et raske on tõpseid toone tabada, sellel pildil siin lillepoti varjus on siiski ka peaaegu õiged toonid pildile jäänud.



Ilmselt saavad need kindad näha üsma mitut talve, sest kudusin tihedalt, võtsin vardad 1,25.  Vabalt võinuks kududa ka toekamate varrastega, kindad jäävad igal juhul väga soojad.



Eriti sobivad kindad  sinakasrohekate juustega kandjale:)


I

Monday, August 1, 2016

Suviselt sinised Muhu kindad

Mõni aeg tagasi olid siin näha muhumoodi heegeldatud randmed. Nüüd siis sain needsamad randmed kinnasteks vormistatud.



Kui mõelda heegeldatud kindarandmete tegemisele, siis ei tohiks mitte koonerdada ülesoodavate silmustega. parem olgu neid pisut rohkem kui et vähem. Heegeldatud pind jääb täiesti venimatud, kui muidugi heegeldada seda ka mitmevärviliselt ja mustrisse ning hästi tihedalt. Tihedalt on aga vaja, sest nii jääb lõpptulemus lihtsal palju ilusam. Heegelnõel tuleks sel juhul valida võimalikult peenike.

Kootud osas on lõpuks igal vardal 28 silmust, kudusin varrastega 1, 25 ja ikka Saara kindalõngast 12/2.

Kes tahab, leiab kindakirjad raamatust "Meite Muhu mustreid".

PS: Sellise kindapaari valmistamiseks kulub ligikaudu 50 töötundi. (02.10.2016)


Nagu näha, saab kindad kätte küll:)








Thursday, July 7, 2016

Suvine kudumine

Harvaks on siin blogis jäänud postitused tavalistest, kantavatest ja tänapäevastest kudumitest. Viimase kudusin möödunud suvel, nüüd uus suvi ja uus kampsun. Mõnuga otsisisin välja suured puuvardad ja lasin lõngal joosta. Selline toonitud lõng on ka puhta parempidise pinnana elav.  Natukene, hästi natukene lisasin ka viimase aja teemat, heegeldamist. Seljatagune pits ootamatus kohas, tundus üsna originaalne mõte, tegin pähetorganud idee ka  teoks.





Esitükil samuti pisut pitsi, kuid ainult külgedel.



Ausalt öeldaes olen ise ka üllatunud, et selle kirju lõnga ka kampsuniks kudusin, seisis ja sesis, ootas oma aega.... ära ootas. Lõng on kolmekordne, Aade oma.


Kuna meil viimasel tuuakse teiseringipoodidest koju just selliseid lohvakaid hilpe, mida mina ise samas vanuses kandsin, siis polnud tegumoe leidmisega absoluutselt probleemi.  Just selliseid kampsunieid kandsin ma ise noorena:).
Siis tundus tavaline maavillane aga midagi, mida eriti nagu kapsuniks kududa ei tahtnud, no tavaline liiga. Kuigi ega eriti muud saada polnud. Nüüd on aga ehe villane kampsun parimast parim ja vägagi hinnaline.




Suvi, olgu või jahe ja vihmane on ikka suvi:)









Ja nagu juba kirjutasin, siis tegu Aade 8/3 lõngaga, vardad nr 6, heegelnõel samuti 6. Esi- ja tagaosal 84 silmust.



Ilusat suve!

Monday, July 4, 2016

Heegeldatud randmed Muhu kinnastele


Kinnastega pole need randmed veel kokku saanud, aga ehk kunagi ikka. Paras suvine heegeldamine, pole väga suur töö, aga tulemus saab igatahes pilkupüüdev.  Need randmed siin lähevad ka minul kenasti kätte, aga juhuks kui peale heegeldamist selgub, et mitte kuidagi ei saa kätte veetud, siis pole muud, kui et käärid sisse, lõikeservad ilusa sitsiriidega kantida ja kõik jälle ilus:). Heegelpits serva ei tee ka lõpptulemusele kahju.






Lõng võiks olla nii peenike kui võimalik, sama käib  ka heegelnõela kohta. Mina võtsin 12/2 lõnga.


Siin veel üks mõte Muhu kinnastele randmete heegeldamiseks, esialgu tööproovina. Idee sain Muhu Muuseumi feissbuki lehelt, kus imekena vana kinnast näidati. Heegeldatud randmetele võib ka ristpistes tikkida,  võib sinna ka lilli tikkida, mida iganes.